Pages

Dec 22, 2014

Sarah Winman Kui jumal oli jänes

Sarah Winman
Kui jumal oli jänes
Varrak, 2012
Peaaegu et iga inimese lapsepõlvest, kujunemisaastatest ja elust võiks raamatu- või romaanitäie suuruse loo jutustada. Enamik kirjapandud lugusid ju ongi kellegi elu enam või vähem detailne kirjeldus. Siingi on kirjeldatud minategelase õnnelikku ja turvalist lapsepõlve, täpselt nagu Lindgreni lasteraamatutes, mõistvaid intelligentseid vanemaid, vabadust kujuneda selliseks isikuks nagu parajasti kujuned, sõpruse ja armastuse kogemist jne. Kui hilisemas elus tulebki ette traagilisemaid sündmusi, siis lõpuks laheneb kõik ikkagi hästi, lahkuläinud saavad kokku ja poolikud asjad saavad lõpetatud.

Muhe ja positiivne lugemine. Südamlik, vahel naljakaski. Lugu on tore, puudutab veidi pealispindselt, paneb veidi kaasa elama, aga üdiselt ei vapusta eriti millegagi. Samas, mõnus ajaviide. Naistele ilmselt meeldib rohkem.

Arvamused: 1, 2, 3, 4

Hinne: 8/10

Dec 18, 2014

David Suchet Poirot and me

David Suchet
Poirot and me
2013
Tere, minu nimi on see-ja-see ja ma olen BBC Poirot’ (ja üldse teiste Christie ramatute põhjal tehtud filmide) sõltlane. Olen seda olnud juba aastaid. Kuigi ma olen enamikku neist raamatutest eesti keeles lugenud, inglise keeles audiobook’ina kuulanud, telefilme korduvalt näinud, ei suuda ma ikka hoiduda laupäevaõhtut teleka ees veetmast, kui sealt tuleb Poirot, Miss Marple (ja ka Midsomer!). Loomulikult ei suutnud ma hoiduda lugemast seda raamatut ja vaatamast samanimelist telefilmi. Ma tean, et kõik need mõrvalood on lapsikult konstrueeritud, mõrvamotiivid ja -meetodid ei ole tänapäeval veenvad, jne, jne, aga kõige sellega on nagu nunnude kassipiltide ja –videotega, sa tead, et see on naeruväärne, aga vaatad neid ikkagi. Nende filmide vaatamine laupäevaõhtuti pakub teatud turvalisust (et headus võidab alati kuja väe), õdusust ja soojust (nagu oleks üks pehme nurruv kass süles), huumorit ja mida kõike veel. Teraapia, ühesõnaga.

Poirot’ga seonduva fännamine on nagu lubatud patt, mis ainult natuke kahjustab sõltlase tervist, kindlasti vähem kui näiteks igapäevane magusaga liialdamine.

Raamat on ootuspäraselt vähe lugemisnaudingut pakkuv, kuid see-eest annab fännile toredaid faktikillukesi Poirot tegelaskuju tekkimisest ja hilisemast muutumisest. Nägin filmi enne, kui raamatut lugema hakkasin, seega toredamad/naljakamad seigad olid juba teada. Aga sõltlast see ju ei heiduta.

Poirot tekitab ka David Suchet’ suhtes huvi. Mäletan teda ainult ühest üsnagi põnevast filmist, kus ta oli mingi lennukipommitajast moslemiterrorist. Peaks kohe teisigi ta osalusega filme vaatama.

Kõik fännid on seda juba lugenud, loevad parajasti või lähitulevikus plaanivad lugeda.

Kas meil on ka mingi ühine salamärk, et üksteist ära tunda?

Veel sisukokkuvõtteid ja arvamusi: 1, 2, 3, 4

Hinne: 7/10

David E. Hoffmann The Dead Hand

David E. Hoffmann
The Dead Hand: 
The Untold Story of the Cold War 
Arms Race and Its Dangerous Legacy
Doubleday, 2009
Külma sõja aegse lapsepõlvega käisid mul kaasas ka pidevad tuumasõja teemalised õudusunenäod ja veendumus, et kolmas maailmasõda on vältimatu ja juhtub veel minu eluajal. 1980te esimese poole paranoia ja sagenenud tsiviilkaitseõppused, sh koolis vatimarlimaskide tegemine ja jubedalt undava sireeni saatel koolimaja keldrigarderoobi varjumine, kohustuslikus korras mustvalgete venekeelsete õppefilmide vaatamine, kus õõvastava muusika saatel hauatagune meeshääl kirjeldas tuumaplahvatuse kõiki etappe, põletusastmeid sõltuvalt sellest, kui kaugel epitsentrist ohvrid viibima juhtusid, varjendite ehitamist jms. Tean, et lapsi, kes kõigest sellest psüühilise trauma said, oli peale minu veel mitmeid. Sestap kannangi seda teemat ka vanuigi südames ja loen/kuulan muudkui külma ja tuumasõja ning –relvade teemalisi raamatuid.

Kuna ma olin mures peatselt kohalejõudvate termotuumarakettide pärast, vaatasin ma regulaarselt tolleaegseid uudiseid, kus Reaganit esitati verejanulise sõjardina, kes kohe, kui kõnepuldist lahkub, suundub punast nuppu vajutama, et raketid meie poole teele saata.
Siis tuli perestroika ja Gorba kohtus Reaganiga Rejkjavikis, kus küll erilisi desarmeerimise kokkuleppeid ei saavutatud, kuid juba ainuüksi see kohtumise fakt mõjus kuidagi lootustandvalt. Mäletan selgesti seda hetke, kui mõtlesin, et tuumasõda vist siiski ei tule.

See raamat on huvitav lugemine (muidugi tõelisele fännile!), mis on kirjutatud Ameerika silmade läbi, seetõttu ei pääse siin-seal neile omasest pateetikast, aga õnneks see ei hakka domineerima. Huvitav oli teada, et mõlema vaenupoole presidendid tegelikult kartsid tuumasõda (vallandada). Päris naljakas oli see koht, kus nii Reagan kui Brežnev pidid harjutama rakettide teele saatmist ja kuidas mõlemad olid hirmul ja küsisid korduvalt üle, kas see ikka on ainult harjutus ja päriselt ükski rakett nende nupuvajutuse tagajärjel lendu ei lähe.

Autor on ajakirjanik, seega on see hoogsalt ja põnevalt kirjutatud, eriti N Liidu bioloogilise relva arendamist puudutav osa.

Hinne: 10/10


Loe raamatu kohta: 1, 2, 3, 4

Larry Niven, Jerry Pournelle Lucifer's Hammer

Larry Niven, Jerry Pournelle  
Lucifer's Hammer
1977
Me mäletame neid 1990te ja 2000te katastroofifilme, mida millegipärast paarikaupa tehti: kahes filmis kukkus miskine tükk kosmosest maa peale ja teises hakkas vulkaan kontrollimatult purskama ja segas inimeste hästi korraldatud elu. No neid tüki kukkumise filme on erinevaid hiljemgi tehtud, see žanr on üsna kitsapiiriline, midagi peale arvutiga joonistatud üleüldise kaose ja hävingu, mis on ilus ja põnev vaadata, sinna eriti juurde lisada ei saa, peale ameeriklaste ennastsalgava ponnistamise planeedi ja inimkonna säilimiseks. Üldiselt lõpeb kõik hästi, mõned kangelased peavad küll surema, aga planeet päästetakse ja inimkond jääb ellu. Väike armastuslugu või lahku läinud paari taasühinemine ka, et melodraamat oleks, ja võidabki kõige tugevam jõud maailmas – armastus – isegi võimsaimad loodusjõud.

See raamat on kirjutatud tunduvalt varem ja nendest filmidest üksjagu pessimistlikumas toonis. Häving on globaalne: kukubki kosmosest tükk alla, tsunami pühib üle maakera ja ellu jäävad üksikud inimesed, kes grupeeruvad, tõsi küll, enne üksteist arutult maha nottides, sest eluks vajalikke ressursse on imevähe järel, ja siis hakkavad elama feodaalkorra stiilis elukorralduses, üksteisega sõjajalal olevate ühe tugeva isase ümber koondunud gruppidena. Tugev isane on ka enne palju formaalset ja/või sõjalist võimu omanud tegelane, nt senaator vms.

Enne, kui mingigi organiseeritud elukorraldus taastub, näitavad inimesed üksteisele oma kõige inetumat külge. Ajastule omaselt käsitletakse ka (USA) rassismi teemat, võimu korrumpeerumist jms. 1977. aastal ilmunud raamat on samas üllatavalt kaasaegne ja usutavalt mõjuva detailsusega. Kuivad teadusfaktid komeedi liikumissuuna muutmisest ja Maale lähenemisest loovad mõnusalt äreva katastroofi eelaimduse, ka sellele järgnevate päevade, nädalate ja kuude täpne määratlemine jätab mulje tõeliste sündmuste kroonikast.

Selle raamatu väärtust suurendab selle kirjutamise varajane aeg, eriti võrreldes tänapäevaste maailmalõpu üllitistega.

Omas žanris täitsa tegija, teemast huvitatutele soovitan.



Hinne: 7/10