Pages

Jun 17, 2014

Virkko Lepassalu Balmagesi lapsed

Virkko Lepassalu
Balmagesi lapsed
Pegasus, 2012
Kiire, lobe ja muidugi pealiskaudne lugemine sellest, kuidas nõuka-ajal välismaalastega äri tehti, kunstiväärtusi välismaale smugeldati ja kuidas KGB karvane käsi selles smugeldamises sees oli. Tuleb välja, et Balmages oli kõikide Viru ärikate vaimne isa ja eeskuju, kelle ärihaare kasvas üsna suureks.

Teema on iseenesest huvitav, kuid raamat pole piisavalt sügav, pigem jätab lõpuks rahulolematusetunde sisse, tahaks justkui poolikuks ja lõpuni rääkimata jäänud lugu edasi lugeda. Aga võib-olla on asi ka selles, et nende tehingute asjaosalised elavad ja toimetavad veel meie keskel edasi, mõnest endisest ärikast on saanud (ja praeguseks ka jäänud) Eesti mõistes suur ärimees. Kui riigisüsteem vahetus, ei suutnud kõik sellega kohaneda, sestap ka paljusid kasvõi 1990te maffiaärikaid pole praeguseks enam elavate kirjas.

Kiire sutsakas lähiajalukku, huvilistel tasub täitsa lugeda.



Hinne: 7/10

Ian MacEvan Päikesest

Ian MacEvan
Päikesest
Tänapäev, 2011
Banaalsevõitu lugu füüsikaprofessorist, kes on olnud viis korda abielus, kel on olnud lugematu arv armukesi, kuid kes seejuures pole teab mis hurmur-adonis, pigem ülekaaluline kiilanev püknik, kes varastab oma noore kolleegi teadusideed ja lõpetab üsnagi ootuspäraselt.

Raamat on ladusalt loetav, ei muutu igavaks ega tüütuks, samas ei raputa ka teravate elamustega. Keskmine lugu, otseselt ajaraisk just ei ole, kuid midagi juurde ka ei anna. Võib vabalt jätta lugemata.

Hinne: 6/10

Jun 5, 2014

Amélie Nothomb Sinihabe

Amélie Nothomb
Sinihabe
Tänapäev, 2012
Seekordne Nothombi raamatuke meeldis mulle tema eelnevatest rohkem. Lõbus, leidlik, mänguline dialoog, mis samas ei ilutse asjata, vaid pakub intellektuaalselt mängulist naudingut.

Kuigi me kõik teame sinihabeme muinasjuttu, suudab autor siin põnevust kenasti ülal hoida, lisaks teksti ja keele- ning mõttekasutuse esteetikale pakub ka sisu, st tegelaste veidi snobistlikku „eluolu“ võluvat ja fun’i jälgimist.

Nauditav lugemine ühe päevaga ja järjest lugemiseks.
Nagu tubateater, aga ilma piinlike sõnaputerduste, köhatuste ja lavalaudade naginata.

Hoiatus: tekitab isu hea ja õige šampuse järele.

Braavo!

Arvustused 1, 2, 3


Hinne: 10/10

David Mitchell Pilveatlas

David Mitchell
Pilveatlas
Varrak, 2006
Sama autori Varikirjas meeldis mulle väga. Varikirjas on ta esimene romaan, võib-olla seetõttu tunduski see eriliselt värske, leidlik ja haarav. Pilveatlases kasutab DM sama struktuuri – mitu erinevat lugu, seotud vihjeliselt ja lõdvalt, põimuvad omavahel, kandes läbivalt sama ideed – valge mehe kõikehävitavat ahnust ja kurjust. Hävitatakse üksikisikuid, naaberrahvaid, tsivilisatsioone raha ja võimu nimel. Moraliseeriv idee ei muutu läilaks, kohatine huumor ja iroonia ei sunni lugejat autorit liiga tõsiselt võtma. Järjekordselt peab imetlema autori leidlikkust ja fantaasiat, peaks ta teisi raamatuid ka lugema.

Raamatul põhinev film on aga hüplikult hakitud, lisaks on see minu meelest ka liiga moraliseerivalt imal. Vaataja, kes pole enne raamatut lugenud, ei pruugi lugude seostest üldse aru saada, seal võimendub see uuel ajastul uues kehas sündimise ja sama sünnimärki kandmise idee ikka liiga palju. Mind häiris ka samade näitlejate kasutamine mitmes rollis, tegemist ei ole ju justkui säästueelarvelise telesarjaga, kus seda vahel juhtub, ilmselgelt oli siin see taotluslik, aga see koos koleda ebaloomuliku grimmiga (nt noorte inimeste vanaks tegemisel) muutis mulje pigem groteskseks.

Rohkem saab raamatu sisu kohta lugeda siit.

Arvustus Sirbis.

Intervjuu autoriga.

Tasub lugeda!


Hinne: 9/10