Jeanette Winterson Kivist jumalad

Jeanette Winterson

Kivist jumalad

Tänapäev, 2011

Inimkond on tülgastav, seda küll. Lagastab oma planeedi ära, otsib uue, teeb sama seal, vahepeal teisi asjassepuutumatuid elusolendeid ja ka inimesi endid tappes. Olen juba ammu imestanud vist juba inimkultuuri algusaegadest saati püsinud hoiaku üle lihtsalt võtta asju ja väärtusi (teistelt, looduselt), pidada end liigiliselt paremaks ja suisa ülimuslikuks. Universumi seisukohast pole igal üksikul inimelul ja inimtsivilisatsioonil tervikuna mingit väärtust. Ega tegelikult ka lagastatud planeetidel, tervetel galaktikatel. Inimene petab oma ülbuses end illusiooniga, et ta suudab isegi kosmilises plaanis midagi muuta, korraldada, mõjutada. Tegelikkuses ei suuda ta seda tihtipeale iseendagi puhul.

Raamatus arutleb autor inimeseks olemise üle, pidades „filosoofilisi“ dialooge robotiga. Robot millegipärast püüdleb ka inimlikkuse poole, ja see on järjekordne märk inimlikust ülbusest, sest miks peaks täiuslikuks ja harmooniliseks loodud masin soovima saada nõrgaks, tasakaalutuks ja vastutustundetuks inimolendiks? Selliseks, kes rahuliku südamega tapab uuel planeedil kõik dinosaurused ja muud liigid ja Lihavõttesaarel raiub maha viimase puu?

Millegipärast nimetatakse seda armastusromaaniks. No kui see seda on, siis mitte nö klassikalises tähenduses. Poolmõistukõnelised, vihjeid ja ütlematajätmisi täis deklaratiivsed laused ja mõned suudlused on kõik, mida võib selles raamatus armastusega seostada. Muide, robot õpib armastust tundma luuletuste kaudu. Ma ei leia autori võib-olla taotluslikku ilu või sügavmõttelisust selle loo eriti segases lõpus, ma vist ei viitsinud enam süveneda ja otsida tähendust ilutsevas deklaratiivsuses.

Kogu loo idee – hoiatav düstoopia inimkonna ahnuse, rumaluse ja vägivalla tagajärgedest, sellest, et inimesed ei õpi aastatuhandete ja tsivilisatsioonide jooksul oma vigadest – väikeses ulmekastmes - teeb lugemise üsna ladusaks. Minu kaoks oli lugu veidi hõre ja pealiskaudne. Ma saan aru, et tänapäeval vaevalt enam keegi kirjutab 19. sajandi stiilis 1000-leheküljelisi romaane, aga uuema kirjanduse puhul, mida ma lugema olen sattunud, häiribki mind teksti hõredus. Vaevu 100-leheküljelisi pealiskaudseid jutukesi nimetatakse romaaniks. Võib-olla arvestavad autorid ka kirjastuste turundus- ja müüginõuded või siis ongi kirjandus muutunud koos ajaga ja probleem on hoopis lugejas, st minus.

Kokkuvõtteks: tegelikult täitsa tasub lugeda, tükki küljest ei võta

Arvustus

Hinne: 6/10

Orlando Figes Saada mulle vaid sõna

Orlando Figes 

Saada mulle vaid sõna 

Varrak, 2012

Lugu armastusest ja ellujäämisest GULAGis

Svetlana ja Lev säilitasid oma suhte ja armastuse Levi 10-aastase GULAGis viibimise jooksul, kirjutades selle aja jooksul kumbki ca 600 kirja. Epistolaarne armastuslugu, nii vanamoeline kui see ka tänapäeval ei tundu. Pärast Levi vabanemist nad abiellusid, said 2 last ja elasid kõrge vanaduseni koos. Jälle midagi tänapäeval tavapäratut. 

Õnnekombel nende kirjavahetus säilis ja selle põhjal on kokku pandud tollaseid nõukogude eluolu ja laagrielu kirjeldus. Levil vedas, sest sattus tänu oma haridusele laagris mitte kontimurdvale välitöödele, vaid sõna otseses mõttes soojale kohale jõujaamas. Seega õnnestus tal säilitada tervis ja terve mõistus kuni laagrist vabanemiseni.

Olen varem ka mõelnud, kui raske oli vanasti inimestel sidet pidada ja pikkade vahemaade tagant suhelda. Kirjad olid teel kuude viisi, kui keegi läks nt laevareisile üle Atlandi, ei pruukinud sõbrad-lähedased temast aastaid midagi teada, isegi seda, kas ta üldse elus on. Universaalse postiteenuse eelsest ajast ei maksa üldse rääkida. Siis muidugi hoiti pikaajalisi inimsuhteid elus sellega, et ei reisitudki oma kodukülast kuskile välja.

Enamik romantismiperioodi armastuslugusid keerlebki ju kirjade ümber (käsitsi kirjutatud, lõhnastatud, kuivatatud lilleõit või juuksekiharat sisaldavad, tunnetest kõnelevad, salajase „kulleri“ toodud), iga neis sisalduva sõna ja selle tekitatud tundevirvenduse analüüs annab põhjust eemalviibiva armastatu järele õhata ja uneleda. Tänapäeval saadetakse seksikaid SMSe.

Svetlana ja Levi kirjad olid kaugel seksikusest, eks muidugi võimalus tsensori kätte sattuda seadis kirjadele oma piirid ja nõudis oma vihjete süsteemi leiutamist, aga no ega seksist rääkimine/kirjutamine polnud tollal vist ka väga kombeks. Üldse käsitleb raamat ja asjaosaliste kirjad vähe armastuse teemat, ometi pidasid nad vastastikuse lojaalsuse alalhoidmist nii pika aja jooksul armastuseks. Ilmselt see seda ka oli. Nad küll väljendavad muret teineteise käekäigu pärast, kirjeldavad unenägusid jms, igatsevad, muretsevad oma elamata elatud elu pärast, planeerivad ühist tulevikku, aga otsest kirglist õhkamist nende kirjades pole.

Mis siis hoidis neid teineteise suhtes lojaalsena kokku umbes 15 aastat, enne kui nad päriselt koos olla said? Võib-olla see, et nende ennesõjaaegne „käimisperiood“ tudengitena oli piisavalt pikk, et teineteist tundma õppida? Ja nad otsustasid selle info põhjal, et teine on nende jaoks just see õige ja parim ning hiljem lihtsalt olid järjepidevalt oma otsusele truud? Või oli see ainuke (kuigi iseenesest ebakindel) kindlustunnet pakkuv asi nende elus, arvestades ebakindlaid ja ohtlikke stalinismiaastaid? Või kujunes teisest inimesest, tema truust ootamisest lausa osa nende nii individuaalsest kui ühisest identiteedist?

Raamatust saab veidi aimu ka laagrielust üldse, veidi ka vabanemisjärgsetest piirangutest töö- ja elukohavalikul.

Tõlge on hea, kuigi tõlkija sõnakasutus tekitab siin-seal kummastust. Näiteks sõna „sovet“ kasutamine „nõukogude“ asemel. Võib-olla on eesmärgiks halvustava nüansi lisamine, kuid „sovetlik üritus“ jms keelendid ei kõla minu jaoks piisavalt eestikeelsetena.

Suuline hinnang: Sosistajad meeldis mulle rohkem, aga lugeda täitsa võib

Hinne: 7/10