Julian Barnes Kui on lõpp

Julian Barnes

Kui on lõpp

Varrak, 2013

Houellebecqi tuules seda raamatut lugedes tundus see suuresti sarnane: peategelane elab keskpärase tühja (pigem tulemusetu) elu ja pensionil olles, kus ta on loomulikult naisest lahutatud, oma lapsest ja noorpõlve sõpradest võõrandunud, kaevub ta noorpõlve sõpruskonna ja enda esimese armuloo detailidesse.

Erinevus Houellebecqist on raamatu väiksem depressiivsus ja pigem positiivne leppimine oma elu ja minevikusündmustega. Positiivne käegalöömine, kui nii võib öelda. Mingeid erilisi ambitsioone ei olnud peategelasel vist noorest peastki, nii ei ole vaja ka pensionieas midagi kahetseda, lihtne ja mugav.

Elu ise toob aastakümnete tagant väikese väreluse peategelase ellu, kes sellele reageerib, kuid hiljem ikkagi kujunenuga lepib.

Ma ei ole ise veel pensionil ega 60-tes, aga kujutan ette, et küllap saavad mingis eas noorpõlve mälestused olulisemaks kui elu olevikus või üsna lühikeseks jääda võivas ja paratamatut allakäiku toovas tulevikus. Aga ikkagi, minu meelest pühendas peategelane liiga palju aega minevikus õieti mittejuhtunu detailide meenutamisele, nende variantide nämmutamisele. OK, vahel saame alles hiljem (võib-olla tõesti isegi alles aastakümneid hiljem) aru mingi sündmuse olulisusest või mõjust meie edasisele elukäigule, aga minu meelest tuleb osata ka minevikust lahti lasta, eriti kui nüüd hiljem midagi muuta ei saa ja mõne asja teadasaamine võib tumestada meie enda (petlikke, konstrueeritud) mälestusi. Peategelase asemel poleks mina oma aega raisanud selle bitchilikult käituva Veronica tagaajamisele. Mida siis lõpuks teada saadud asjaolud ta edasises elus muutsid?

Nagu siin arvustuses mainitud, oli tekst tõesti kokkusurutud, kasvõi peamistest tegelastest oleks tahtnud rohkem detaile teada saada. Tänu teksti lühidusele ja kokkusurutusele edenes lugemine kiiresti, kuigi mind häiris pideva vaikse taustapininana süžee ja kirjelduste tüütuvõitu olmelisus. Nagu Houellebecqi raamatudki, jättis seegi tagakaane sulgemisel hinge ebamäärase rahulolematuse.

Saan aru, et see ongi paljukiidetud ja –auhinnatud kaasaegne kirjandus. Pean vist oma dokumentalistika juurde tagasi pöörduma.

Suuline hinnang: ei pea ilmtingimata lugema

Hinne: 6/10