Tiiu-Mai Loko Kommunistina kuningriigis

Tiiu-Mai Loko

Kommunistina kuningriigis

Studium, 2006

Nüüd juba pensioniealine inglise keele õpetaja paneb kirja oma mälestused noorpõlveajast ja õpetajatööst.

Kooliaegsest elust ei meenu autorile suurt midagi peale õpetajate ja kaasõpilaste riietuse. Tundub, et erilisi intellektuaalseid huvisid, rääkimata sügavast kirest inglise keele või keeleteaduse vastu autoril noorest peast polnud, peale hilpude huvitas teda veel ka nahkehistöö ja pärast kuldmedalistina keskkooli lõpetamist kaalus ta just seda õppima minna. Keskpärased, kuid see-eest töökad ja kohusetundlikud õpilased nõukogude koolis olid enamikus need, kes medaleid said, nii täitub ka TÜ inglise keele eriala I kursus 1957. aastal 100%-liselt kuldmedalistidega. Aga nõukogude kool, nagu praegunegi Eesti koolisüsteem, vajavadki mõlemad just suure töövõimega keskpärasusi, ja nii on ju kõik korras, autor tegi inglise filoloogia eriala puhul küll juhusliku, kuid õige valiku. Lisaks ei soodustanud ka Nõukogude Liit sügavat huvi võõrkeelte vastu, peale KGBlaste ja välismaal resideeruvate spioonide ju kellelgi erilist võimalust võõrkeeli praktiseerida polnud.

Põgusalt meenutatakse ka omaaegseid TÜ õppejõude, õppimismeetodeid ja ülikoolielu. Autori elu tähtsündmuseks oli aga 1978. aastal elu esimene reis Inglismaale, kus ta osales Nõukogude Liidu inglise keele õpetajate täiendõppeprogrammis. Loomulikult on mõistetav, et selline kogemus mõjub nõukogude õpetajale kogu tema maailmapilti raputavalt – võimalus näha Inglismaa elu, suhelda päris inglastega, ja mis peamine, praktiseerida elusat keelt.

Autor avastas Inglismaal olles, et ei saa suurt midagi aru, mida kohalikud räägivad. Jällegi, täiesti mõistetav, tol ajal ei olnud ju üldse võimalik võõrkeelseid materjale kuulata, vast ainult minimaalset muusikat. Filmid olid dubleeritud, audiobooke ja kõigeküllast internetti tollal polnud. Ainuke võimalus native speakereid kuulata oli püüda läbi tugevate segajate ragina välismaa raadiojaamu. Mäletan, et seda tegin minagi, 1980te lõpul.

Mind ajas naerma üks seik, mida autor kirjeldas: õpetajate gruppi hakati kohapeal majutama tubadesse ja selgus, et ta ei teadnud sõna „annex“ tähendust. (No tõepoolest, ladina keelt ülikoolis ju ometi õpetati!)

Mulle meenus kohe seik omaenese tudengipõlvest, kus välismaalased imestasid, et mina teadsin juhtumisi sõna, mida mu õppejõud ei teadnud – see sõna oli „abysse“… See oli juhus, et nii kujunes, hiljem pole seda sõna mul kunagi vaja olnud, aga praegu seda meenutades tundub see millegipärast naljakas.

Inglismaa reis oli ses mõttes tavapärane omaaegne nõukogude grupireis – seal oli omajagu pooldejaid ja KGB-nuhke, kes grupikaaslasi valvama pidid.

Autor kirjeldab veel õpetajate elu-olu 1990tel ja hilisemal ajal.

Tema mälestusteraamat ei ole võib-olla nii põhjalik ja detailirohke kui nt Aili Paju oma, aga tänapäeva filoloogidele tuleb kindlasti kasuks teadvustada, kuidas nõuka-ajal minimaalsete võimaluste ja vahenditega võõrkeeli õpiti.

Raamat on näide „väikesest ajaloost“, pigem koduloo või ühe kooli ajaloo osa.

Keeleliselt OK, samas „kirjandus“ see ei ole. Erilisi üldistusi-järeldusi ei keeleõppe ega koolielu kohta siit ei leia, autori päevikud ja märkmed on lihtsalt raamatu kujul välja antud.

Hinne: 5/10