Muriel Barbery Siili elegants

Muriel Barbery 

Siili elegants

Varrak, 2012

Mõned meist tunnevad kindlasti vähemalt ühte sellist inimest, kes bioloogilises mõttes on elus, aga inimlikus mõttes ei ela. Kes on mingi varasema trauma tulemusena end sulgenud ülejäänud maailmale ja inimestele, keelanud endale teiste usaldamise, emotsionaalse läheduse, üldse kõik emotsioonid. Võib-olla tuleneb see madalast enesehinnangust, depressioonist, kaitsereaktsioonist, millest iganes. Pikapeale harjutakse oma märtrirolliga ja hakatakse seda isegi nautima. Kui keskkond muutub, selgub ühtäkki, et sisseharjunud rolli on väga raske muuta, adekvaatne reaktsioon ümbritsevale tundub ülejõukäiv. Ma saan aru, et sellised inimesed vajavad psühholoogilist nõustamist või isegi antidepressante. Aga millegipärast tekitab selline oma märterlusest kunstiteose tegemine minus kaastunde asemel ärritust. Põgenemine enda konstrueeritud elevandiluust torni on päris paljudel inimestel üks viise end maailma eest kaitsta, enda ego kindlustada, end teistest paremana tunda. Vahel koosnebki enda identiteet peamiselt vastandumisest kõikidele ülejäänutele või siis mingile konkreetsele „teiste“ grupile.

Ühesõnaga, selline peategelane, majahoidja Renée, käis mulle närvidele. Natuke meenutas tema hoiak ja mõtteviis mulle ühte blogijat, keda jälgin. Ta tundis end ka selles tegelaskujus ära. Tegelikult tunnevad paljud end Renée elegantses siilis ära, need, kes peavad end keskmisest intelligentsemaks ja intellektuaalsemaks. Ja millestki heast (loe: sotsiaalselt aktsepteeritavast) tuleb ju loobuda, et saada milleski keskmisest paremaks – rikkusest, sotsiaalsest positsioonist, välisest ilust. Sarnaselt Jan Kausile (vt tema huvitavat arvustust) torkasid mulle silma liiga must-valged ning lihtsustatud stereotüübid.

Aga ka teine peategelane, targutav 12-aastane tüdruk ei tundunud päris elus inimene olevat. Kui sellist filosoofilist teksti kirjutaks veidi rohkem lugenud 16-17-aastane, oleks see usutavam, 12-aastane eelpuberteet tundub mulle siiski veel liiga laps, et sõnastada selliseid keerukaid filosoofilisi arutlusi. Aga no võib-olla oli ta geenius, kes seda teab.

Süžeekäik valmistas ka pettumust. Kui lugu juba liiga moosiseks prints-valgel-hobusel muinasjutuks hakkas kiskuma, tekitas autor veel eriti maitsetu ja melodramaatilise lõpu. Võib-olla oli see mõeldud irooniana, näitamaks meile, et ka intellektuaalid on labase igapäevaelu melodramaatiliste käikude väntsutada. Ma oleks lasknud Ozul nt mingitel perekondlikel põhjustel pikemalt Hongkongi jääda ja loo lõpu lihtsalt lahtiseks jätnud.

Üldiselt oli raamat aga viimase aja parimaid elamusi. Siin oli nüüd seda, mida ilukirjandusest otsin – ilusat ja nauditavat teksti. Ja tõlge oli ka suurepärane! Tegevus kulges tempokalt, huvi tegelaste käekäigu vastu ei raugenud, lisaks pakkusid tegelaste mõttearendused ja filosoofilised kukerpallid lõbu ja esteetilist naudingut. Ka mõned situatsioonikoomika hetked olid täiesti omal kohal. Ilmselgelt naudivad seda raamatut rohkem humanitaartaustaga või filoloogidest lugejad.

Olen käinud Pariisis just samas linnajaos ja näinud ise selliseid maju, kus all pesitseb oma kunkus majahoidja ja üleval on katuseaedadega ruumikad korterid. Muide, majas, kus tegevus toimub, maksab korteri ruutmeeter keskmiselt 15 000 eurot.

Aga – eestikeelse raamatu kaanel kujutatud puidust uks ei ole üldsegi mitte pariisilik, ega ammugi sobiv rue de Grenelle hoonele. Aga see on lihtsalt selline väike detail.

7, rue de Grenelle, Paris

Selle raamatu põhjal on vändatud ka film, mis nagu raamatu põhjal tehtud filmid ikka, on pealiskaudne ja ei suuda avada tegelasi piisavalt. Täiesti selgusetuks jääb, miks Renée selliseks kujunes, filmis ei mainita sõnakesegagi tema lapsepõlve vaeseid olusid. Ühesõnaga, filmi pole mõtet vaadata. See on tühi ja asjatu ajaraisk ka sel juhul, kui raamatut pole eelnevalt loetud.

Suuline hinnang: suurepärane, loe kindlasti!

Hinne; 9/10