Vuosaari ja Sügisball

 

Vuosaari,
Aku Luohimies
2012

Tõsised (loe: depressiivsevõitu) Euroopa filmid tasuvad ikka vaatamist, kasvõi ainult poliitilise ja kultuurilise toetuse pärast, ja kui teema on ka huvitav (nt sotsiaalprobleemid), siis tasub igal juhul kinno minna ja uus naabrite film ära vaadata. Vuosaari oli selline pöffilik film, mida ma festivali ajal kindlasti oleksin vaadanud.

Helsingi äärelinnas, mis on nagu meie Lasnamäe, ainult puhtam, moodsam ja heakorrastatum, elavad kortermajades erinevad inimesed, kes on erineval moel õnnetud, otsivad armastust, ei näe armastuse võimalust enda lähedal ja üritavad oskamatult suheldes oma probleeme lahendada.

Sõbrad, kellega koos filmi vaatasin, ütlesid pärast, et see on nagu Sügisball, ainult Sügisball olla diibim. No ma ei olnud Sügisballi varem näinud, vaatasin selle nüüd ka otsa. Jah, sarnane teema, õnnetud inimesed, kelle elud riivamisi kokku puutuvad, elavad koledas magalas. See on mingi spetsiifiline tuim ugri äng ja eelkõige oskamatus suhelda, mis inimeste elu õnnetuks teeb. Mõlemas filmis süvendas ka muusika valik (aeglane kurblik undamine) ja üldine pildikeel - lumine ja külm talv Vuosaaris ning rõske-udune räämas tühermaa Sügisballis - lootusetust, tühjust, võõrandumist ja armastusetust.

Sügisball,
Veiko Õunpuu
2007

 

Vuosaaris oli tegevusliine rohkem, ka tundusid need tegelased kuidagi rohkem elusad ja elavamad. Sügisballi neurootilised alkohoolikud (mehed) ja tuimad naised muutuvad vääääga aeglase tempoga filmis tüütuks. Vuosraari on tempokam, pakub ka mõningast (tragi)koomikat.

Sotsiaalporno aspekti rõhutab lisaks tegelaste täiskasvanu-suhete düsfunktsionaalsusele ka vanemate huvipuudus oma laste sisemaailma ja mõtete suhtes. Vanemad ei tea tihtipeale, mis elu nende laps elab, nad ei oska huvi tunda, hoolida ega ammugi mitte piisavalt tähtsustada oma üleliigseks ja tüütuks muutunud lapsi.

 

Lisaks muidugi ka tühja tühise elu „madaluse“ väljatoomine seksistseenide ja ropendamise kaudu. Soomlaste v-sõna lembus üllatas mind tõesti! Ja et seda kasutavad pidevalt, ka lastega suheldes, mitte ainult narkarid ja heidikud, vaid ka nö „normaalsed“ inimesed, ka haritud ja intelligentsed! Loodetavasti on see kunstiline liialdus.

 

Sügisballi riistavälgutamisele ei leia ma ka muud põhjendust, kui soov rõhutada tundetust ja tühisust. Kui tegemist polnud just proteesi või pikendusega, võib näitleja muidugi uhkusega oma riista välgutada, häbeneda pole tal küll midagi. Ja küllap see siis ikka kokku kunts oli.

Sügisballis meeldis mulle ajastute segunemine. Saan aru, et Undi raamat (mida ma pole lugenud) kirjeldas nõuka-aega, filmis toimub tegevus tänapäeval, samas mõned detailid viitavad justkui nõukogude nähtustele – šveitser ja restoraniteenindus (või siis pigem 1990te algusele), mööbel ja muu korterisisustus, ebamäärane riietusstiil. Samal ajal on tegelastel mobiilid ja mõni uuema aja auto.

 

Koomilis-traagiline ja ilmselt ka paljutähenduslik seik Vuosaarist oli see, et kõik tegelased, sõltumata oma intelligentsi ja elustandardi tasemest, vaatasid õhtuti ühte ja sama, päevast päeva korduvat nõme-reality’t. Telekas on lisaks alkoholile üks levinuim ja kättesaadavaim tuimesti ning unustuse ja põgenemistee pakkuja, ja tundub, et mitte ainult keskpärastele Tädi Maalidele.

 

Sügisballi peetakse vist parimaks Eesti filmiks.

Olen nõus, et Vuosaari ja Sügisball on mõlemad tõesti üsna head filmid, vaataja ei pea kahetsust tundma raisatud aja pärast.

 

Hinne:

Vuosaari 8/10

Sügisball 7/10

Veel arvustusi: yksainus, vaskuss,  PM, Sirp 1, Sirp 2  

Marcin Šwietlicki Kaksteist

Marcin Šwietlicki

Kaksteist
Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2009

Raamat sai jälle kuskil mingi preemia, sestap ma selle ka ostsin. No ja et on kaasaegne kirjandus või nii. Ja kuna poola autorite raamatutest suutsin meenutada ainult vaieldamatut lapsepõlve lemmikut, millest saadud helge elamus on mul siiani meeles ja mida sai ikka vähemalt 5-6 korda loetud - Adam Bahdaj Matk naeratuse eest. (Eesti Raamat, 1971), siis mõtlesin, et ei peaks piirduma ainult selle ühe mälestusega ja tutvuma ka kaasaegse poola kirjandusega.

Lugemine muutub juba esimesel kümnel leheküljel üsna tüütuks: ikka see sama korduv joru ühest keskealisest antisotsiaalsest mehest, kes istub iga päev kuskil baaris, eriti inimestega ei suhtle ja manustab alkoholi. Ei kõla just kaasahaaravalt? (Pealegi, Pino linnavoliniku-üllitist ma juba lugesin!)

Luuser ja passiivne jobu, kel pole peret, tööd, sissetulekut, inimsuhteid (koergi jooksis ta juurest ära), sügavat hingelist ja vaimlist sisu ning sädelevat intellekti – selline tüüp peaks mingi keeruka kuriteo lahendama??? Alkost läbiimbunud isehakanud Sherlock? Raske uskuda! Kusjuures, miskipärast nimetatakse seda tegelast meistriks, miks ja mis saavutuste eest, ei mäleta keegi, sealhulgas ka ärajoonud peategelane ise. Alles raamatu viimastel lehekülgedel selgub, et peategelane oli lapsepõlves mänginud TV-seriaalis noort detektiivi, võib-olla on see tema meistriks nimetamise põhjus?

Sarnaseid depressiivseid keskealisi mehi kirjeldavad ka Per Wahlöö ja Reijo Mäki oma krimkades, isegi Georges Simenoni komissar Maigret võiks kuuluda samasse gruppi. Nende kõikide puhul häiriski mind see, et minu maitse jaoks liiga palju kirjeldati peategelaste, kulunud ja alkoholiga liialdavate nässide tervisehädasid, pohmakaid ja depressiivsust. Jah, elu on karm, eriti, kui tegeled pidevalt mõrvadega jne jms, aga pikapeale tüütab selline ving ja hala ära. Kui Simenonil oli peategelane siiski enam-vähem intelligentne ja Mäkil oli oma juttudes ka sotsiaalkriitikat, siis Wahlöö raamatutest ei meenu mulle muud kui pime lörtsiilm Vaasalinna kohal ja komissari märjad jalad ning pidev maovalu.

Tulles tagasi poola krimka juurde, siis selle tegevustik on kirjeldatud hüplikult-hakitult, erinevate tegelaste tegevuste arengu ajahetkest lähtuvalt. Midagi nagu toimub, keegi sureb, meistrit ümbritsevad inimesed surevad riburada, aga see ei paista kedagi kuigivõrd häirivat, pealegi, ka mingeid seoseid toimuvate sündmuste vahel justkui ei ilmne. Vihjatakse võimalikele maffia- või isegi luureteemadele, hetkiti figureerib keegi Porutšik, kes muretseb partei ja Nõukogude Liidu mõju pärast selles „loos“ (täpsustan, tegevus toimub poolakast paavsti suremise aastal, st 2005), siiski, ka sotsiaalkriitika teema jookseb läbi – osatatakse kommertslikku meediat, turismi, noore põlvkonna popkultuuri jne. Autor suhtub peategelase mõtete läbi irooniliselt ka Poola presidentidesse ja poliitikutesse.

Läbi pideva ja igapäevase joomise tegelased ei arene, nende käitumismotiivid ei selgine, isiksus ei kasva. Naistega pole vist autoril kõige parem suhe, raamatu naistegelased on veelgi skemaatilisemad kui mehed, peamiselt kirjeldatakse meestegelaste mõtete ja pilgu läbi nende riietust, välimust ja kehakumerusi. Ja kellelgi meestegelastest ei vea ka naistegelastega kohe mitte. Taff lakk, ühesõnaga.

Lõpplahendus on banaalne ja etteaimatav, selgub, et meister tegelikult polegi mingi detektiiv, ta lihtsalt aimab lõpus ära, kes mõrvad sooritas, mingit n-ö uurimist ja mõttetööd selleks küll ei toimu. Mööndustega saab seda lugu üldse krimkaks nimetada, pigem on see olukirjeldus Krakowi kesklinna joodikute vegeteerimisest, mille tüüne õlise pinna lööb aeg-ajalt virvendama värvilise ja küünilise kommertsmeedia sissetung.

Kahtlustan, et raamatus toimub ka väike product placement, miks muidu peaks tegelased kõrtsis muudkui punase pulli jooki jooma? Aga mida ma ka tean...

See raamat on osa triloogiast, mille ülejäänud osi loeksin ainult siis, kui satuksin pikaks ajaks üksikule saarele, kaasas ainult need kolm raamatut.

Siin on tabav hinnang triloogia teise raamatu kohta,

mida kommenteerija soovitab puhkuseraamatuks. See on ainus punkt, milles ma temaga ei nõustu.

Tõlkija on vana tegija poola kirjanduse eestindamisel, tõlke keel on üldiselt hea.

Raamatu kujundus tundus mulle alguses õõvastav, soooo 90ies, aga tegelikult sobib see sisuga hästi kokku.

Sõnaline hinnang:  sobilik depressiivsema krimikirjanduse sõbrale, aga vabalt võib ka lugemata jätta

Hinne: 3/10

Guillermo Martínez Märkamatud mõrvad

Guillermo Martínez

Märkamatud mõrvad

Pegasus, 2008

See on paras puhkuse või ühe nädalavahetuse kerge meelelahutuse-krimka.

 Välistudeng saabub aastaks Oxfordi matemaatikat ja loogikat õppima ja komistab mõrvajada otsa. Siis osaleb koos ühe asjasse segatud professoriga mõrvade „lahendamises“ (politseinike töö on parimas Agatha Christie’ vaimus üsnagi tagaplaanile jäetud), gets lucky, gets laid ja lõpuks selgub ka müsteeriumi lahendus. Ja nagu Christie’lgi, peitub siingi loo võti mineviku peresuhetes.

Rohkem spoilerdama ja sisu ümber jutustama ei hakka.

Raamat on vaba igasugustest liigsest mürast, mida autorid sageli enda erudeerituse näitamiseks lisavad. Natuke filosofeerimist tõe leidmise võimalikkuse teemadel on loo arengu jaoks vajalik. Tekst on kerge, läbipaistev ja iga sõna on loo enda – mõrvade ja nende lahendamise – teenistuses. Selle eest autorile au ja kiitus! Teisalt jälle, oleksin võib-olla soovinud rohkem lugeda põhiliste tegelaste enda minevikust ja taustast, samuti Oxfordi ülikooli ajalool ja füüsilisel keskkonnal oleks võinud olla loo arengus suurem roll. Muidu oleks võinud ju samahästi kogu lugu juhtuda ka Eesti-Ameerika Ärikolledžis!

Ei, tegelikult on see žanripuhas Christie’lik krimka, kus lugeja kahtlustab järjest kõiki tegelasi, keda loo arenedes tutvustatakse. Reeglina ma krimkat lugedes oma pead mõrvari äraarvamisega ei vaeva, naudin passiivselt nagu telekavaataja pakutavat meelelahutust, ja raamatu läbilugenuna võin juba järgmisel päeval selle sisu ja mõrvari isiku südamerahuga unustada.

Raamatu kaanel mainitakse ka selle põhjal tehtud filmi. Vaatasin kohe selle ka raamatule otsa. Film on isegi üllatavalt raamatupõhine ja tegelikult sama hea meelelahutus. See on neid haruldasi kordi, kus võib vabalt filmi ära vaadata ja raamatut mitte lugeda, erilist kvalitatiivset erinevust raamat filmile juurde ei annaks.

Tõlge on väga hea, aga ega algtekst ilmselt ka väga keerukas polnud.

Sõnaline hinnang: lahe suvine meelelahutus

Hinne: 7/10