Marcin Šwietlicki Kaksteist

Marcin Šwietlicki

Kaksteist
Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2009

Raamat sai jälle kuskil mingi preemia, sestap ma selle ka ostsin. No ja et on kaasaegne kirjandus või nii. Ja kuna poola autorite raamatutest suutsin meenutada ainult vaieldamatut lapsepõlve lemmikut, millest saadud helge elamus on mul siiani meeles ja mida sai ikka vähemalt 5-6 korda loetud - Adam Bahdaj Matk naeratuse eest. (Eesti Raamat, 1971), siis mõtlesin, et ei peaks piirduma ainult selle ühe mälestusega ja tutvuma ka kaasaegse poola kirjandusega.

Lugemine muutub juba esimesel kümnel leheküljel üsna tüütuks: ikka see sama korduv joru ühest keskealisest antisotsiaalsest mehest, kes istub iga päev kuskil baaris, eriti inimestega ei suhtle ja manustab alkoholi. Ei kõla just kaasahaaravalt? (Pealegi, Pino linnavoliniku-üllitist ma juba lugesin!)

Luuser ja passiivne jobu, kel pole peret, tööd, sissetulekut, inimsuhteid (koergi jooksis ta juurest ära), sügavat hingelist ja vaimlist sisu ning sädelevat intellekti – selline tüüp peaks mingi keeruka kuriteo lahendama??? Alkost läbiimbunud isehakanud Sherlock? Raske uskuda! Kusjuures, miskipärast nimetatakse seda tegelast meistriks, miks ja mis saavutuste eest, ei mäleta keegi, sealhulgas ka ärajoonud peategelane ise. Alles raamatu viimastel lehekülgedel selgub, et peategelane oli lapsepõlves mänginud TV-seriaalis noort detektiivi, võib-olla on see tema meistriks nimetamise põhjus?

Sarnaseid depressiivseid keskealisi mehi kirjeldavad ka Per Wahlöö ja Reijo Mäki oma krimkades, isegi Georges Simenoni komissar Maigret võiks kuuluda samasse gruppi. Nende kõikide puhul häiriski mind see, et minu maitse jaoks liiga palju kirjeldati peategelaste, kulunud ja alkoholiga liialdavate nässide tervisehädasid, pohmakaid ja depressiivsust. Jah, elu on karm, eriti, kui tegeled pidevalt mõrvadega jne jms, aga pikapeale tüütab selline ving ja hala ära. Kui Simenonil oli peategelane siiski enam-vähem intelligentne ja Mäkil oli oma juttudes ka sotsiaalkriitikat, siis Wahlöö raamatutest ei meenu mulle muud kui pime lörtsiilm Vaasalinna kohal ja komissari märjad jalad ning pidev maovalu.

Tulles tagasi poola krimka juurde, siis selle tegevustik on kirjeldatud hüplikult-hakitult, erinevate tegelaste tegevuste arengu ajahetkest lähtuvalt. Midagi nagu toimub, keegi sureb, meistrit ümbritsevad inimesed surevad riburada, aga see ei paista kedagi kuigivõrd häirivat, pealegi, ka mingeid seoseid toimuvate sündmuste vahel justkui ei ilmne. Vihjatakse võimalikele maffia- või isegi luureteemadele, hetkiti figureerib keegi Porutšik, kes muretseb partei ja Nõukogude Liidu mõju pärast selles „loos“ (täpsustan, tegevus toimub poolakast paavsti suremise aastal, st 2005), siiski, ka sotsiaalkriitika teema jookseb läbi – osatatakse kommertslikku meediat, turismi, noore põlvkonna popkultuuri jne. Autor suhtub peategelase mõtete läbi irooniliselt ka Poola presidentidesse ja poliitikutesse.

Läbi pideva ja igapäevase joomise tegelased ei arene, nende käitumismotiivid ei selgine, isiksus ei kasva. Naistega pole vist autoril kõige parem suhe, raamatu naistegelased on veelgi skemaatilisemad kui mehed, peamiselt kirjeldatakse meestegelaste mõtete ja pilgu läbi nende riietust, välimust ja kehakumerusi. Ja kellelgi meestegelastest ei vea ka naistegelastega kohe mitte. Taff lakk, ühesõnaga.

Lõpplahendus on banaalne ja etteaimatav, selgub, et meister tegelikult polegi mingi detektiiv, ta lihtsalt aimab lõpus ära, kes mõrvad sooritas, mingit n-ö uurimist ja mõttetööd selleks küll ei toimu. Mööndustega saab seda lugu üldse krimkaks nimetada, pigem on see olukirjeldus Krakowi kesklinna joodikute vegeteerimisest, mille tüüne õlise pinna lööb aeg-ajalt virvendama värvilise ja küünilise kommertsmeedia sissetung.

Kahtlustan, et raamatus toimub ka väike product placement, miks muidu peaks tegelased kõrtsis muudkui punase pulli jooki jooma? Aga mida ma ka tean...

See raamat on osa triloogiast, mille ülejäänud osi loeksin ainult siis, kui satuksin pikaks ajaks üksikule saarele, kaasas ainult need kolm raamatut.

Siin on tabav hinnang triloogia teise raamatu kohta,

mida kommenteerija soovitab puhkuseraamatuks. See on ainus punkt, milles ma temaga ei nõustu.

Tõlkija on vana tegija poola kirjanduse eestindamisel, tõlke keel on üldiselt hea.

Raamatu kujundus tundus mulle alguses õõvastav, soooo 90ies, aga tegelikult sobib see sisuga hästi kokku.

Sõnaline hinnang:  sobilik depressiivsema krimikirjanduse sõbrale, aga vabalt võib ka lugemata jätta

Hinne: 3/10