Marina Palei Küla

Marina Palei
Küla
LR, 2012

Noor naine tuleb koos väikese lapsega 1979. aastal Leningradist Eestisse suve veetma, üürides toa kuskil mereäärses külas. Majas elav pere on tema kui venelase suhtes vaenulik ja pahatahtlik. Autoril oli illusioon eriliste ja ilusate Baltimaade ja sealse kultuuri suhtes, ja tundub, et halb kohtlemine tema illusioone lõplikult ei purustanud, vaatamata igavesti võõraks jäämisele. Eestis suvitamine on tema jaoks nagu harjutus võõraks olemisele ka Hollandis, kuhu ta 1995. aastal emigreerus.

Vastuseid ei saanud ma järgmistele küsimustele:

Miks ta pidi just seal külas ja seal majas terve suve piinlema, oleks siis otsinud muid võimalusi ja üüritube, kui tingimata oli vaja Eestis suvitada?

Kui olukord oli nii raske, miks ta sealt varem jalga ei lasknud, tagasi linna ei läinud?

Kui rahaga oli nii kitsas käes, oleks ju tõesti võinud lühemalt ja mujal suvitada?

Tema enda, nii nagu praegu tundub, irratsionaalne käitumine ei õigusta muidugi kohalike vaenulikkust. Klienditeeninduse tõelise olemuse mõistmine pole eestlastel kunagi hästi välja tulnud. Ja nö vanemate pattude laste kaela nuhtlemine on samuti üldinimlik, esineb kõikides kultuurides ja tundub, et on ka ajas muutumatu. Ajalooline vastutus ja indiviidi süü on üldiselt ebameeldivad teemad iga rahva jaoks. Okupantide järeltulijale mineviku eest kätte maksmine võib väikesele inimesele tunduda magusa isikliku võiduna. Jutustuses tuleb välja ka see, et mitte ainult nö lihtsad inimesed, talupidajad, olid hingelt madalad, vaid kõrgharitud kunstnike ringiski võitis isiklik armukadedusest tingitud kättemaks inimlikkuse.

Meenutan enda lapsepõlve suvitamisi Peipsi-äärses vene-eesti segakülas. Sealgi tõmmati selge joon võõraste suvitajate ja kohalike ja nende järeltulijate vahele. Täiesti võõrastel, üüri maksvatel suvitajatel tuli teada oma kohta näiteks autolavka järjekorras – see oli kõige viimane ja kõiki kaupu ei pruukinud neile enam jätkuda. Nii oli kohalike meelest ajalooline õiglus jalule seatud. Muud otsest vaenulikkust ma küll ei täheldanud, küllap ka seetõttu, et tegemist oli segakülaga, kus pealegi vene keel oli domineeriv ja nii oli ka sealsetel Leningradi suvitajatest püsikundedel lihtsam kohaneda.

Jutustust võib võtta ka kui kultuuriantropoloogilise ekspeditsiooni aruannet vaenuliku hõimu aladele. Uurijad ei saa küll pärismaalastega kontakti ja kirjeldavad nende eluviisi veidi üheülbaliselt, tõlgendades nende käitumist enda kultuurist lähtuvalt. Uurija aimab küll pärismaalaste käitumise motiive, kuid ei suuda neid interaktsiooni provotseerida. Tõeline kultuuride kokkupõrge! 

Autori keelekasutus on huvitav ja isegi veidi poeetiline, mulle meeldis see koht, kus ta oma tundeid Läänemere vastu kirjeldas.

Tõlge on ka päris hea, kaks tõlkekonarust jäi siiski silma.

Suuline hinnang: sobilik lühike suvelugemine neile, kes mäletavad nõukogude aega ja noortele, kes sellest midagi ei tea

Hinne: 6/10