Carolijn Visser Naised võõrsil

Carolijn Visser
Naised võõrsil
Pegasus, 2011

Ajakirjanik, kes on mõnda aega ka Eestis elanud, on kokku kogunud mõned lood erinevatest maadest pärit naistest, keda suured ajaloosündmused on mööda maailma laiali pillutanud. Täpsemad lugude kirjeldused on siin.

Läbivaks teemaks on kohanemine võõral maal ja kultuuris, ning see, kuidas elu võõras kultuuriruumis inimest muudab. Lood olid erinevad, sest nende peategelased olid erineva tausta ja nö kaaluga. Nende sotsiaalne päritolu, eelnev elukogemus, kultuuritaust, aga ka hoiakud ja iseloom üldse mõjutasid nende hakkamasaamist võõrsil. Nad kõik olid üsnagi passiivsed saatuse mängukannid, sõltus ainult ajastust ja riigist, kui traumeeriv see roll oli.

 Huvitav oli mitme loo Eesti-seos, eriti viimane lugu hiinlasest, kes tuli Hiina miljonilinnast üksildasse Eesti tallu, vahepeal käis Moskvas, siis elas mõnda aega Tallinnas ja seejärel abiellus Kanadasse. Aga tema ei tundunud kusagil eriti õnnelik olevat. Tal lasus vastutus oma vanemate soovide täitmise eest, ja see tegi temastki passiivse marioneti. Aga vähemalt hindas ta vabas demokraatlikus riigis elamist.

 Olen ise elanud ligi aasta teises riigis, õppinud välismaal, mul on olnud kokkupuude erinevatest kultuuridest pärit inimestega, seega arvan, et võin aimata nende võõrsilolu tundeid. Huvitav aspekt, mis nende meenutustest välja tuli, oli see, et paljud, kes on elanud pikemat aega võõrsil, jäädes seal ikkagi võõraks, jäävad võõraks ka kodumaale naastes. Kodus on nad teistmoodi võõrad, sest neid on elu teises kultuuris liiga palju muutnud. Siit moraal: kui oled igal pool võõras, siis parem on olla võõras meeldiva kultuuri ja kliimaga riigis....

Viimase loo Eestiga seotud hiinlane oleks võõras ka Hiinasse naastes, sest on liialt nakatunud Lääne kultuurist ja mõtteviisist. Pealegi, Hiinas kahtlustataks teda kindlasti spioneerimises, tegelikult nagu igas teiseski riigis, kus ta elanud on.

Huvitav oli ka Tallinnast USAsse kolinud õpetajanna rahulolu sellega, et USA sarnaneb kaotatud NSVL’ga. Pärast Eesti taasiseseisvumist ta siin ei kohanenudki, kuid leidis lõpuks riigi, kus ta saab õnnelik olla. Lisaks endiste vaenlaste sarnasusele leiab saatuse irooniat veel ka selles detailis, et USAs on õpetajannale hingelähedane ahistatud põliselanike kultuuri säilitamine, ja paralleele Eestiga ta ei näe.

Raamatu autor on ajakirjanik, mitte kirjanik, raamatu lood on ilmselt intervjuude põhjal kokku kirjutatud. Seega erilist esteetiliste püüdlustega ilukirjanduslikku stiili siit ei leia, tekst on ladus ja lihtne, annab infot edasi, aga ei pretendeeri erilisele sügavusele ja üldistamisele. Mõne loo puhul tekkis mul lugedes soov tegelastest rohkem teada saada, huvi detailsema taustakäsitluse vastu, ajakirjanduslik pealiskaudsus ja lühidus siiski veidi häiris.

Tõlge on väga hea ja ladus, aga ilmselt ka algtekst polnud ülemäära keerukas. Tõlkija on eesti keele õppejõud TÜs, olen tema blogide ja säutsude truu lugeja. Nii et see oli minu jaoks veel väike lisaboonus.

Sõnaline hinnang: meeldiv lugemine ajaloo- ja erinevate kultuuride huvilistele, innukatele reisisellidele

Hinne: 7/10