Claude Duneton Punaste metsade taga

Claude Duneton

Punaste metsade taga
LR, 2010

Tahtsin seda raamatut lugeda seetõttu, et meenutada oma tudengiaegu 1990. aastate esimeses pooles Tartu Ülikoolis. Autor oli isegi Tartus loenguid pidamas käinud, kuid minust läks see info omal ajal küll kuidagi täiesti mööda. Küll aga on tuttavad need prantsuse idealistidest kommunistide ja karmi nõuka-elu tsivilisatsioonide kokkupõrke lood. Raamatust ei tule selgelt ja üheselt mõistetavalt välja, kas Duneton ise jagas oma isa tulist kommunismiusku, kuigi mõjutatud ta sellest vist paratamatult oli.

1991. aastal satub Duneton mõneks ajaks Peterburi, justkui arhiivimaterjalidega töötama, ja üürib tuba kohaliku elaniku Tamara käest, kellega nad juhtuvad olema üheealised. Kasina inglise ja vene keele abil suheldes võrreldakse oma eluteed ja –keskkonda, Dunetoni illusioonid nõukogude paradiisist purunevad. Nõukogude Liit on lagunemas, inimesed on kaotanud töö, palka ei maksta kuude viisi, nälg, viletsus ja muud sotsiaalsed probleemid. Inimesed on nende riigis toimunud kiiretest muudatustest šokis, ilmselt suuremas kui Duneton ise, nähes reaalse elu erinevust tema isa lugudest ja ettekujutatust.

Käisin ka 1990-te algusaastatel mõned korrad rongiga Peterburis. Hall ja kulunud nõukogude linn vaeste ja mornide inimestega tuleb väga selgelt silme ette. Poed olid kaupadest tühjad, raha kaotas väärtust iga päevaga, millegipärast meenuvad määrdunud ja ärakäkerdatud kollaste üherublaste ja roheliste kolmerublaste pakid kilekoti sees... Palka maksti sulas, stippigi sai ülikooli kassast, pärast pika järjekorra äraseismist kummipaelaga kokku tõmmatud üherublaste pakkidena.

Raamatus puudutab Duneton möödaminnes ka neid prantsuse kirjanikke, kes käsid Nõukogude Liidus ja Prantsusmaale naastes kiitsid Stalinit ja nõukogude süsteemi taevani. Eks neid söödeti-joodeti, tehti pokazuhhat, nende teoseid tõlgiti ja trükiti suurtes tiraažides ja see tõstis nende enesehinnangut, tekitas tänutunnet ja kohustust samaga vastata. Mäletan, kuidas noore filoloogina imestasin selle üle, kui tüütult üksluine on see prantsuse kirjandus, ikka need rõhutud tööliste, allakäinud lumpeni ja revolutsiooni teemad. Käsitleti ja tõlgiti ju ennekõike kommunistide „sülekoertest“ autoreid. Noore naiivitarina ei osanud ma tol ajal muidugi põhjust arvata.

 Raamat on selline vanainimese meenutuste stiilis (1991. aastast kirjutas ta vist alles 2005. aastal avaldatud raamatus), aga mitte tüütu. Kui erilist huvi prantsuse ja nõukogude teema vastu pole, siis selle lugemine vast midagi eriti ei paku.

Tõlge on väga hea. Alguses kortsutasin veidi kulmu, kaheldes, kas Duneton ikka kasutaks sõnu „venku“ ja „maakas“ (eriti Ukraina 1930te näljahäda kontekstis), aga küllap kasutas tõlkija neid minu meelest suhteliselt hiliseid kõnekeele sõnu väljendamaks autori rahva- ja murdekeelset stiili. Ja eks sõnade tähendus ka aja jooksul muutub.

Hinne: 7/10

Sõnaline hinnang: teemast huvitatutel tasub lugeda